Kuna ma olen saanud juba palju kaebusi, et ma oma blogi unarusse olen jätnud, siis otsustasin ennast kokku võtta ja pigista aega selle jaoks. Ma väga vabandan, et pole kaua aega kirjutanud, aga mul tõesti ei ole nii palju aega olnud, et blogida, sest mul võtab ühe postituse kirjutamine ikka päris palju aega.
Aga, mis ma siis vahepeal teinud olen...
Kunagi ammu-ammu (3 nädalat tagasi äkki?) tegime väikse Gibraltar - Tarifa - Cadiz tripi. Ja see oli ülikhuuul. Esiteks meil vedas ikka ilmaga kõvasti - päikselise ilmaga on kõik reisid ikka paremad. Kõigepealt läksime Gibraltarile ja ronisime seal Upper Rock'ile (ehk kõige kõrgemasse tippu). Ja kui ma ütlen, et ronisime, siis meie jaoks oli see tõesti ronimine, ikka väga raske oli üles saada.
 |
| Upper Rock |
Nagu teada, siis Gibraltaril on ahvid. Saad neid väga lähedalt vaadata ja isegi katsuda kui julged. Ma alguses olin ikka väga julge, läksin ja paitasin kohe, aga seal peab ikka meeles pidama, et ega nad koduloomad ikka ei ole. Hiljem, kui nägin nende agressiivsust ja nahaalsust teiste inimeste peal veidi, ei olnud ma enam nii julge midagi. Soovitan soojalt sinna minne mitte midagi söödavat kaasa võtta. Üks meist ikka võttis ühe õuna kaasa ja ülevalt alla tulles (ahvid on seal kuskil keskel) otsustas, et sööb õuna ära. Ja kui me polnud veel ahvikeste juurde jõudnudki, nägime, et üks neist (üks kõige suurem) komberdab meie poole. Igastahes ei saanud meie arugi, et tema oli õuna lõhna juba tundnud ja asja uurima asunud. Kõnnime muudkui ahvi suunas ja räägime, et oiiii kui nunnu ja ma nii tahaks teda kaasa võtta ja Agata veel isegi ütles, et ta tahaks, et ahv tal õla peal oleks. Igastahes kui ahvike meie juurde jõudis krabas ta Bartekit vääääga agressiivselt jalast ja peaaegu hakkas juba hüppama, kui Bartek õuna minema viskas. Meie kõik neljakesi muidugi ümberringi kiljumas :D
Ja hiljem sai Agata unistus teoks. Mina seda muidugi ei näinud, aga kuulsin kiljumist, kuid kohale kimades oli see juba läbi. Igastahes oli ahvike otsustanud Agatat rõõmustada ja tema unistus teoks teha, kuigi koos väikeste viguritega. Nagu Agata oli soovinud, hüppas ahvike talle järsku õlale, aga muidgi Agata suurest ehmatusest hakkas kisama (ja mitte vaikselt :D), mispeale pärdik teda hammustas. Päris hirmutav, sest meie arvates võib nii haiguseid ka saada, aga kui küsisime sealsetelt töötajatelt, et kas peaks midagi tegema nüüd, et haigust ei saaks, siis vastati meile selle peale, et nüüd ei ole enam midagi teha, kui ainult oodata. Ja, et kui Agata hakkab nüüd ahvi moodi käituma (ennast sügama või täisid otsima), siis on jama.
ISSSSAND, ma enne ei mõelnudki, et ahvidel on täid ja kirbud, mida nad üksteiselt otsisid!!!!! Appppiii, mul nüüd paanika, ma ju nägin, et nad seda teevad. Kolm nädalat on möödas sellest, loodetavasti need elukad ei peida ennast kuskil...
Edasi läksime Tarifale, mis on Hispaania kõige lõunapoolsem punkt. Alguses arvasime, et seal ei ole midagi erilist. Et pärast saame lihtsalt öelda, et oleme ka Hispaania kõige lõunapoolsemas punktis käinud. Aga tegelikult sai seal näha korraga nii Vahemerd kui ka Atlandi ookeanit, mis on ikka väääga erinevad. Ja nii neid korraga näha oli päris põnev. Vahemeri oli rahulik, helesinine ja ilus nagu alati, kuid seevastu ookeanil olid lohesurfarid surfamas, lained möllamas nii, et tahagi tulles olime märjad ja liivased (Vahemerd ja ookeani eraldas kai, mida mööda saime minna kõige lõunapoolsemasse punkti). Ja ausalt kodus hiljem riideid vahetades oleks saanud sellest liivast isegi äkki väikese liivakasti teha :D
 |
| Atlandi ookean |
 |
| Vahemeri |
 |
| Paremal on Atlandi ookean ja vasakul Vahemeri |
Enne Cadiz'i minekut käisime tapasid söömas! Mmmm, neid hakkan küll tagasi tulles igatsema. Aga Cadiz, ei olnud minu arvates midagi erilist. Ilus nagu kõik linnad siin, aga mitte midagi erilist mille pärast sinna tagasi minna.
 |
| Agata ahvistumas :D |
Mõni teine päev kirjutan ka meie Lissaboni reisist :)
Aaa ja muidu kas te teadsite, et Gibraltar kuulub Suurbritanniale? Mina igastahes seda varem ei teadnud.
Vale, venga, hasta luego!!!
